Millalgi 2002. aasta novembris või detsembris sain ma oma esimese telefoni, milleks oli toona elegantseks ja ilusaks peetud Nokia 6310. Tõepoolest, telefon oli piisavalt stiilne ning tegus, nii et isegi minu karmi kriitilise suhtumise juures põhjustas uhkustunnet. Need mõned sajad numbrid, mida senini teadsin kasutada peast koos 30- või 50-krooniste telefonikaartidega, sai nüüd salvestada! Paraku ei läinud kaua, et telefon hakkaks ilmutama oma esimesi defekte. Nimelt oli antud mudeli üks tüüpprobleeme see, et levi tuli ja kadus nagu jumal juhatas – signaali näitas, aga reaalselt välja helistada ei saanud ning teised mulle ka mitte. Samas suutis telefon teha ka vastupidist – näitas, et signaali pole, ometigi kõned tulid sisse ning sain ka ise välja helistada. Telefoni sisse ja välja lülitamine üldjuhul likvideeris olukorra, kuid ühel hetkel muutus see niivõrd segavaks faktoriks, sest oli ju tegemist ikkagi töötelefoniga, et juhtkonna heakskiidul see lõpuks välja vahetati.
Mulle anti valida oma maitse järgi telefon hinnaga kuni 5000.-. Et kõigil olid Nokia telefonid ning reklaami jõud oli tugev, pidi minu järgminegi telefon olema Nokia. Et aga mul oli vaja salvestada telefoniraamatusse vähemalt 500 numbrit ning kasutada muid funktsioone, ei jäänud sõelale ei rohkem ega vähem kui Nokia 5140i – kummist kestaga koletis, mille eriomaduste hulka kuulusid muuhulgas kompass, taskulamp, termomeeter ja isegi vesilood. Ei olnud suurem asi telefon, aga ekraan oli juba värviline ja pilti sai teha (kuigi polnud võimalik neid pilte kuskile laadida, sest puudus kaabel arvutiga ühendamiseks ning infrapuna juba naljalt iga arvuti küljest ei leidnud). Levi oli sellel mudelil võimas – isegi maa-alustes betoonurgastes, kus 6310 hätta jäi, levis 5140i suurema vaevata. Ometi leidus sellelgi telefonil oma häda. Üritasin kord kopeerida telefonist SIM-kaardile oma ca 450 kontakti – selleks liikusin menüüdes vastava kohani, valisin Kopeeri SIM-kaardile (mitte Teisalda), vaatasin, kuidas telefon ragistas neid 250 kontakti, mis SIM-kaardile mahtusid ning seejärel pidama jäi. 250 kontakti jäid igaveseks kadunuks, polnud neid enam telefonis ega SIM-kaardilgi. Hiljem proovisin mingit teist lähenemist samade tulemustega, nii et telefoni jäi 450st alles vaid sadakond kontakti.
Töökoha vahetusega saabus ka päev (11.05.2006), mil pidin tagastama telefoni ning hankima endale oma isikliku. Rahalistel kaalutlustel, Nokias pettumise ning tingimustele vastamise (kontaktide arv telefonis ja aku vastupidavus) tulemusega ostsin omale Sony-Ericsson j300i. Väike, kerge, lihtne ja ülimalt käepärane telefon, mis tegi oma kasutatavuse ja süsteemi kiiruselt silmad ette igasugustele Nokiatele. Aasta ja päeva jagu hiljem (12.05.2007) leidsin oma tubli kaaslase saunast veetünni põhjast, kus ta oli erinevate kalkulatsioonide tulemusena lebanud juba neli tundi.
Et Sony-Ericsson oli end tõestanud kvaliteedi ja vastupidavuse poolest, pidi ka järgmine olema sama tootja repertuaarist. Mõned päevad hiljem (14.05.2007) sai minust, kes ma olin juba tunduvalt nõudlikumaks muutunud telefoni funktsionaalsuse osas, järgnevaks kaheks aastaks Sony-Ericsson k750i üliõnnelik omanik. Sellel telefonil olid olemas kõik eluks vajalikud omadused ning, mis osutus oodatust olulisemaks, 2.0MP valgustusega kaamera. Kaameraga tehtud piltide kvaliteet oli hämmastav, kui võtta arvesse, et tegemist oli siiski telefoniga; ühtlasi leidis kaamera valgustus kasutust pimedamates nurgatagustes ja öistel retkedel taskulambi rollis. Isegi pärast kaheaastast kasutust ning ühte lakkamatu vihmaga täidetud ööpäeva Tallinna Lennujaama VIP-tsooni parkla asfaldil lebamist, pidas aku vastu 7-8 päeva. Mingil hetkel aga tundus, et teed temaga lahknevad ning sai võetud varukoopiad kontaktidest, tehtud piltidest ja kõigest muust. Ei möödunud pikk aeg, et telefon leiaks oma traagilise lõpu Pirita jõe sügavustes (23.05.2009).
Et uus tööandja oli 2008. aasta lõpus kohustuslikuks kasutamiseks andnud töötelefoni Nokia E51, otsustasin, et ei hakka enam omale hankima uut telefoni k750i asemele ning ka isikliku numbri lasen sulgeda. Mõeldud, tehtud, kahetsetud. E51 on suurepärane ja väga funktsionaalne telefon. Põhiprobleem ongi just tema liigne funktsionaalsus – Menüüd on lõputud ning sageli on ühe asjani jõudmise jaoks 2-4 erinevat moodust, mistõttu ühel hetkel sa ei suuda enam meenutada, millised need trajektoorid olid. Kontaktide otsimine on funktsionaalsem ja seda tülikam (otsing kaasab ka perekonnanimed, misläbi tulemuste nimekiri on pikem); kui kontaktil on rohkem kui üks telefoninumber, pead helistades alati manuaalselt valima sobiva; sõnumite saatmisel eelistatakse vaikimisi varianti, et sa saadad enam kui ühele, mistõttu pead rohkem kordi nuppudele vajutama. Ühtlasi algas telefoniga sama anomaalia, mis 6310 puhul – levi kaob sõltumata sinu asukohast ning sa pole sellest ise teadlikki, kuna telefon näitab, justkui levi oleks. Teine anomaalia oli see, et telefon kaotas ära värinaalarmi, kuigi see oli sisse lülitatud. Vahel ilmnes ka muid kinni kiilumisi. Telefon välja lülitada, aku küljest ära, aku tagasi, telefon sisse lülitada, probleemid jälle kadunud, aga no kuulge!? E51 kasutajaliides on aastaid vanema k750i mudeliga tunduvalt aeglasem – Sony-Ericssoni puhul võis menüüde ekraanile jõudmine tulla viivega, aga klahvivajutused mõjusid sellele vaatamata; Nokia puhul pead sa ootama ära uue menüü ekraanile ilmumine ning veel veidi, et saaks jätkata. Taustvalgusega on ka mingi ilmne ebastabiilsus, mis ilmneb selles, et heledus varieerub allumata loogikale – vahel on tumedam, justkui oleks säästurežiim ning siis jälle lülitub eredaks nagu seda võiks vaja minna eredamas päevavalguses. Ka aku vastupidavus on ilma kõnedeta naeruväärsed kolm ööpäeva, mis on minu jaoks täiesti talumatu. Ning siis veel tagatipuks probleem tööandja pakutava liitumisega – kõik arved makstakse kinni, aga tasulised teenused on keelatud, samuti ei saa helistada lauatelefonidele. Mitte et mind need piirangud ilmselt väga häiriksid, aga kõige ootamatumatel hetkedel ongi neid just kõige rohkem vaja ju!
Olles iga saadetud/vastuvõetud sõnumi, kõne ja laadimisega üha rohkem ärritununa, et mitte öelda raevununa, ei jäänud muud üle kui hankida (11.06.2009) omale Sony-Ericsson c510, üks igati paslik ja asjalik mudel, mis kõlbab k750i-ga kõrvutamiseks küll. Aku on sama hea või isegi parem, ekraan on suurem, internet on kiirem, telefon on õhem ning funktsoone on palju (seejuures olen avastanud, et paljud funktsioonid, mis olid esindatud ka E51-s ning vaatamata oma rohmakale ülesehitusele mulle siiski meeldisid, on olemas ka C510-s, kuid palju läbimõeldumalt kombineeritud ning kasutajasõbralikumas vormis). Kaamera, kuigi peajagu üle E51 2.0MP kaamerast, jääb paraku piltide kvaliteedi poolest tunduvalt alla k750i-le, mis on ka selle telefoni ainsaks ent suureks miinuseks.
Mul ei ole konkreetselt midagi Nokia telefonide vastu – on nad ju teerajajateks antud valdkonnas ning püsivalt paljude inimeste lemmikuteks. Minule sattunud ilmselt praagid või kehvemad mudelid ning eks ilmselt ka iseloomude sobimatusel lasu omajagu süüd. Samsungit olen seni vältinud peamiselt nende akude vastupidamatuse tõttu, kuid ka nende tootevalik on märksa rikkalikumaks ning vastupidavamaks (vähemalt selles suhtes) muutunud, mis võib tähendada, et ühel heal päeval võin isegi reaalselt kaaluda mõne soetamist. Hetkel aga, kuni Sony-Ericsson suudab toota sellisel tasemel telefone, millega minul on au olnud lähedaseks saada, ei näe ma põhjust midagi muuta.
Kokkuvõttes pean tunnistama, et k750i ilmselt oli, on ja jääb parimaks telefoniks, mis üldse olla saab – siiras rõõm kasutada midagi niivõrd kvaliteetset, mugavat ja töökindlat. R.I.P.
