#114 Kas sa enam ei kirjutagi siia midagi?
Kole-kole-kole. Kole on see, et ma pole siia suutnud midagi avalikult postitada. Olen küll vahelduva ebaeduga mingeid mustandeid kirjutanud, aga viimastel kuudel kodus kimbutav katkendlik netiühendus ja veel katkendlikum mõttejada on kujutanud endast mitte küll ületamatut raskust, kuid ebameeldivat kindlasti.
Viimased 2,5 kuud olen elanud pea alkoholivabalt, mis on, nagu mõned rohkem, teised vähem teavad, võrdlemisi keeruline ettevõtmine minu puhul ja põhjuseid on mitmeid – vilgas seltsielu ning suhtluskonna surve. Paraku praegu vaja end (ja ka raha) maksimaalselt säästa, arvestades kohustusi, mida olen endale võtnud. Kõik toimub tulevikku planeerides. Millal see tulevik aga kätte jõuab, on juba omaette peatükk mõnele teadmata kuupäevale.
Käin tööl ja teen seda, mida ma tööl ikka kipun tegema – rügan, ja tulemused on positiivsed. Üle-eelmine tööandja enam tagasi ei ole kutsunud – loobusid sellest hobist umbes kaks aastat pärast minu lahkumist, aga seevastu eelmisest kohast helistati ja küsiti üle minu palgasoov, mis jäi küll allapoole minu motivatsioonipiiri, kuid oli nende jaoks piisavalt soolane, et jätta asi sinnapaika. Ego toitub.
Ostsin jalgratta, millega 3,5km hommikul tööle sõita ja õhtul 3,5km tagasi koju vändata – seda on küll vähe, aga ühistranspordist oluliselt kiirem ja liiga ei tee kohe kindlasti. Ka trennis hakkasin käima kaks kuud tagasi ning treener üleeile juba vihjas, et kui pärast suvepausi sügisel jätkame, siis võiksin talle abitreeneriks hakata (see küll rohkem kiitusena edusammude kohta ja vaevalt reaalne ettepanek, aga no siiski!). Ego närib ja neelab, närib ja neelab.
Aasta esimese kvartali sisse jäi ka kolm tundepuhangut minu aadressil. Paraku valdab mind endise hooga emotsionaalne defitsiit ning misantroopiline pettumus inimestes. Ei, huumor on alles ja inimesed mulle siiski meeldivad, kõik pole kadunud. Aga ego muudkui paisub.
Ja seoses erinevate sündmuste ning inimeste kogemise ja meenutamisega on nii endal kui teistel kerkinud idee kirjutada memuaare – elus on lihtsalt liiga võimatult palju nähtud, tehtud ja öeldud kõikvõimatut, mida meenutades sageli suud muigvele saab kistud. Kunagi pidasin mingit pisikest kurikuulsat musta märkmikku, kus oli kirjas iga päeva peal, kellega ja kus parasjagu minuteid, tunde ja drinke sai õhtusse ja veresoonkonda libistatud. Nüüd on jälle tekkinud kiusatus mõni vastav taas kasutusele võtta – neid ühe õhtu idiootseid mõttevälgatusi, sõnapaare ja lausevääratusi kõlbaks kirja panna küll – poleks küll puhas kuld, mis öeldud või mõeldud, aga vastavalt kontekstile on nalja olnud nabani.
Kui kunagi see netiühendus, ajaprobleemid ja kõik muu mingi lahenduse peaks leidma, siis tahaks siia takkajärgi mõne pildi või mustandist puhtaks kirjutatud jupi vahele toppida. Paar kuud ju võlgu jäänud. Pealegi oli juba eelmisel aastal ideid 1. aprilli postitusega seoses, aga eks saa näha, millise neist lõpuks rakendan.
Hea küll, kell läheneb viiele hommikul, tööpäev koidab ja minu 22. järjestikune sess on alanud (järjekordsed baka-, magistri- ja muud kõikvõimalikud uurimistööd vajavad abistavat kätt; kahjuks enam ei mäletagi, mitmekümne töö juures olen andnud oma väiksema või suurema panuse).
ups!ma ei ole statistikasse mahtunudki.minul sõitis katus sinu suhtes minema küll juba neljandas kvartalis ja ei kavatsegi tagasi tulla, kuigi esimene kvartal on ammu läbi. sinu ego kasvamine mind näiteks küll ei häiri. peaasi, kui ta sulle omale jalgu ei jää.