Kui see laps peaks kunagi pahandusega hakkama saama (ja ta saab!), siis võid rahuliku südamega valesid vältimata talle otse välja öelda, et ta on adopteeritud!

Teoreetiliselt küll.

Aastatel 2000-2002 pidasin ma tagasihoidlikku päevikut vahelduva eduga, mil ma tegin ülestähendusi kohtadest, kus sai oldud, ning inimestest, kes seal viibisid. Üks nendest märkmikest, millesse sai kirjutatud, omandas kurikuulsa “Musta märkmiku” nimetuse, mille kaaned embasid sündmuseid, mis ajalooliselt on küll kaduvväikese tähtsusega, ent kahtlemata mõjutasid asjaosaliste argielu ning võimalik, et andsid ka teatavaid tõukeid nende eluteede kulgemise suunale.

Neid märkmikke ei täidetud regulaarselt, sageli kuuajaste või pikemategi pausidega, aga kui täideti, olid nädala kõik päevad (ning marutihti ka ööd) otsast otsani täis informatsiooni. Algselt oli nende märkmike otstarbeks kanda endas informatsiooni tudengile nii olulistest loengutest, kodustest töödest ja eksamitest, kuid, nagu paljudele ülikooli esimese kursuse läbi närinud noortele kombeks, muutus primaarseks sotsiaalelu, mille käigus sai õpitud ja kogetud hulgaliselt rohkem kui tavainimesele ette nähtud.

Seoses erialaga vältasid loengud esmaspäeva lõunast neljapäeva lõunani, mis omakorda tähendas, et Tallinnast oli vaja minna Tartusse alles esmaspäeva hommikul, et siis neljapäeva päeval uueks nädalavahetuseks pealinna naasta. Või oli see pigem nii, et Tartust oli vaja Tallinnasse minna neljapäeva päeval, et siis algavaks nädalaks uuesti Tartusse naasta. Oli, kuidas oli, aga see tähendas kokkuvõttes seda, et nädala sees täitsid mu päevad, õhtud ja ööd tartlased ja sealne melu, ning nädala teise poole pealinlaste lakkamatu sagin ja ühisürituste saaga.

Elu eksisteeris enne ja pärast neid aastaid, aga retrospektis olid just see ajastu see, mis defineeris mind ennast ning paljusid mind ümbritsenud inimesi. Sai pandud alus tutvuskonnale, mis on sellest ajast saadik püsinud ning arenenud ettenägematutes suundades. Võiks arvata, et tudengipõlves on peamised inimesed, kellega suhtled, ikkagi kursuse- ja korbikaaslased, kuid mitte selles ringkonnas – oli tegemist inimestega, keda ei sidunud otseselt vanuse-, haridus- ega sotsiaalne tase ega ühiskondlik taust. Meid ühendas tahtmine nautida elu intelligentses (kuigi alkoholilembeses) atmosfääris, mis oli pilgeni täis nalja ja omavahelist tögamist, mille käigus ei peetud sageli paljuks ennastki naeruvääristada. Sõltumata uudistest ja rõhkkondade vaheldumisest mäletavad ja meenutavad kõik asjaosalised tänaseni seda, kuidas ilmad olidki alati ilusad ja meeleolu positiivne. Kellelegi ei läinud enam korda nende enda ega teiste kompleksid, kui päris aus olla, siis meile ilmselgelt ei läinudki miski korda.

Igatahes, kui kunagi peaks olema aega ja tuju, siis võib aastate 2000-2002 kohta ilmuda mõningaid postitusi nendest sündmustest, mis on kas lihtsalt väärt meenutamist või muidu olulised oma tähenduslikust aspektist. Iseasi, kuidas neid avalikustada ilma, et kannataksid asjaosalised või mina ise.