«Millest te mõtlete?»
«Eks ikka sellest, millest teiegi!»
«Ja millest ma siis mõtlen?»
«No seda minagi mõtlema jäin…»

Kas maailm oleks parem koht, kui hukata puuetega inimesed ja lasta mitte paljuneda nendel, kes pole füüsiliselt või vaimselt piisavalt hea tervisega? Kui looduses hukkuvad nõrgemad, siis inimesed teevad kõik selleks, et endi hulgas neid päästa. Kui paar ei suuda üheskoos loomulikul viisil paljuneda, siis viljastutakse kunstlikult, mis omakorda tähendab seda, et munarakuni ei jõua kõige kiirem ja tugevam spermatosoid miljonitest, vaid piisavalt väleda liikumisega isend nende sadade hulgast, kes mikroskoobi ette jäävad. Kui looduses toimuv evolutsioon tähendas seda, et võidutsesid suuremad ja tugevamad, siis praeguseks on teatud liikide puhul evolutsioon jõudnud selleni, et peale jäävad väiksemad, sest suuremad on inimeste jaoks eelissaak ja sihtgrupp.

Mis juhtuks, kui lüüa rasedat kõhtu? Mis tunne see üldsegi oleks? Kuidas ta reageeriks? Millised oleksid tagajärjed?

Kui tappa ära võhivõõras inimene, kellega pole ühtegi seost, kas nad jõuaksid tapjale jälile? Kui selline inimene ära tappa, kas see jääks vaevama või läheks kirja omapärase kogemusena?

Kui avaldada armastust ükshaaval kõigile tuttavatele, siis kui paljud vastaksid samaga? Kui paljud ei julgeks üldse reageerida? Kes loobuksid edaspidisest lävimisest?

Kui kaua peaksid inimesed vastu, kui neilt võtta ära kõik tehnika, küte, transpordivahendid, raha, struktuur ja muu kaasaegsele ühiskonnale omane? Nö robinsokruusostaks kogu inimkonna ja vaataks, mis sellest välja tuleb?

Miks inimesed lähevad arust ära tuntud näitlejate ja prominentide peale, kui nad isegi ei tunne neid isiksustena?

Miks on sigaretid ja alkohol, mis on sõltuvust tekitavad uimastid ja mõnuained, legaalsel teel omandatavad, kuigi põhjustavad tervisehädasid ning on pahatihti vägivalla katalüsaatoriteks? Pealegi tarbijaid ei kaunista neist ükski ning rikkamaks saavad ainult tootjad.

Mis juhtub pärast surma?

Milliseks (taand)areneb Homo sapiens? Kui kaua liik üldse püsib?

Kas maiade kalendri 13. b’akt’uni lõppedes 21.12.2012 võib Maad tabada kataklüsmide laine, mis mõjutaks elu kogu planeedil või on see järjekordne valehäire?

Kui paljud inimesed peavad end eriliseks, arvates, et nende eksistents võib olla inimkonna jaoks olulise tähendusega? Kas neil võib õigus olla?

Kas unenägude tõlgendamine võib paika pidada või on iga inimese unenägude struktuur sedavõrd erinev, et igaühe jaoks kehtivad erinevad printsiibid ja loogika?

Mis oli ennem Suurt Pauku? Kas eksisteerib teisigi universumeid? Kas meie universum võib mingite olendite jaoks olla suuruselt samaväärne aatomiga? Sellisel juhul kas on vahet, mida ma oma eluga peale hakkan, kui minu mõju sellisel skaalal on kaduvväike?

Kas jumal eksisteerib ja mis tal arus oli?

Kui mul oleks miljard krooni, siis mida ma selle rahaga peale hakkaksin?

Kas ma suren 23.10.2058 või oli see veider meeltesegaduses pähe löönud kuupäev, mis ei taibanud arvesse võtta võimalikku 2012. aastal saabuvat «maailmalõppu»?

Kas eksisteerib saatust, mis põhjendaks ära déjà vu?

Milleks meile nii suur aju, kui me väidetavalt kasutame sellest ainult 10%? Või siiski?

Kas inimesed, kes peavad lemmikloomi, ei saa aru, et nende lemmikud on sisuliselt vangid, kellelt on võetud ära vabadus, õigus iseloomule ja seksuaalsetele vajadustele ning võimalus väljutada väljaheiteid neile sobival ajal? Kui inimene asetada oma lemmiklooma tingimustesse ja olukorda, kas ta naudiks sellist elu ja armastaks oma peremeest?

Kas ma mõtlen liiga palju? Kas ma mõtlen liiga vähe? Kas ma mõtlen valedest või õigetest asjadest?

Jne…

Ma ei maga hästi. Erinevatel aegadel on mind kimbutanud veidrad ja väsitavad unenäod ja see pole nii väga häirinud, aga vahel kipuvad nad koonduma mingile ajalõigule. Katalüsaatoriks ilmselt stress. Stress tekitab kehvad unenäod, mis ei lase rahus magada, mis tähendab omakorda veelgi rohkem väsimust ja stressi.

Igatahes – suhteliselt kõrini on sellest, et ma pean turnima mööda neid treppe ja ekslema mööda kaardistamata trepikodasid; sõitma isepäiste liftidega tundmatutele korrustele; hõljuma ja lendama mööda hooneid, tänavaid ja linna kohal olevat õhuruumi; seiklema mööda koolimaja koos õpetajate, koolikaaslaste või hilisemate tuttavatega; võitlema kurjade jõududega, kes on ümber ehitanud kogu meie maja või majaaluse keldri või maja kõrval oleva, kunagi tühjalt seisnud platsi ümber kolossaalseks (sõjaväe?)baasiks; kirvega tükeldama või labidaga tükkideks raiuma oma lähedasi või nende lähedasi; sattuma avariisse praktiliselt iga sõiduvahendiga, millesse ma sisse istun, astun, ronin või transporteerun; tegema unes tööd, nii et ärgates ei suuda isegi pärast pikema aja möödumist aru saada, kas saadud lisakohustused olid siiski ainult unenägu; kukkuma ja/või alla hüppama kõrgetest kohtadest; olema tunnistajaks sellele, kuidas tuhanded inimesed surma saavad ja seejärel kahlama selles liha- ja veremülkas, milleks nad on saanud; seksuaalsetest vahejuhtumitest floora, fauna ja kõikmõeldavate esemetega (laske aga fantaasial lennata – minu oma on harjutamise tulemusena omandanud vilumuse kõige võikamad tasemed); avastama, et sisuliselt kõik unenäod, nii head, halvad kui ka neutraalsed, mida ma olen oma teadaoleva elu jooksul näinud, võivad ootamatult korduda ka pärast 25-aastast vahepausi viimse detailini identselt või jätkuda täpselt sealt, kus nad pooleli jäid ning seejuures saades osaks ühest suuremast tervikust, milles kõik nähtud unenäod saavad omavahel seotud ning põimuvad moel, mille peale pole võimalik parimagi tahtmise juures tulla; ja kindlasti sellest, et Anu Saagim oma keset tormiseid Läänemere laineid kõrguvas pelgalt raudkarkassist koosnevas hotellis mind taga ajab, minu pihta tulistab ja mind autorehvidega loobib.

Ühtlasi on kõrini sellest, et vahel ärgates avastan end unehalvatusest. Googeldage sleep paralysis ja saate teada.

Kui see laps peaks kunagi pahandusega hakkama saama (ja ta saab!), siis võid rahuliku südamega valesid vältimata talle otse välja öelda, et ta on adopteeritud!

Teoreetiliselt küll.